Diabetes mellitus (DM) , diabeet

on haigus, mida iseloomustab suurenenud suhkrutase veres oma insuliini ebapiisava või vähenenud efektiivsuse tõttu. Püsivalt suurenenud suhkrutase veres põhjustab veresoonte muutusi. Väikeste veresoonte muutused (nn mikroangiopaatia) põhjustavad diabeedi peamisi tüsistusi:

1. patoloogilised muutused reetinas – diabeetiline retinopaatia
2. patholoogilised muutused neerudes – diabeetiline nefropaatia
3. muutused perifeersetes närvides– diabeetiline neuropaatia

Diabeetiline retinopaatia (DR), nimelt diabeetiline makulaarne ödeem ja proliferatiivse DR tüsistused, on üks kõige levinumatest pimedaks jäämise põhjustest arenenud riikides. Diabeedihaigetel on pimedaks jäämise risk risk ligikaudu 10-20 korda suurem kui mitte-põdevatel inimestel. Diabeetikutel on ka katarakti ja ateroskleroosi teke palju levinum.

Diabeetiline retinopaatia

Diabeetilist retinopaatiat iseloomustavad võrkkesta ja võrkkesta veresoonte patoloogilised muutused, mis tekivad veresoonte üldise kahjustuse tõttu diabeedi korral. Eelkõige mõjutab see võrkkesta kapillaare. Kahjustus võib ilmneda väikeste aneurüsmide alguses võrkkesta kapillaaridel (mikroaneurüsmid), väheste verevalumitega võrkkestale (hemorraagiad) - nimetatud väikeste aneurüsmide purunemise tagajärjel. Kahjustatud veresooned võivad lekkida. See põhjustab võrkkesta turse (ödeem). Hiljem võib tekkida veresoonte proliferatsioon (neovaskularisatsioon) reetinal ja kudede paljunemine. See seisund võib viia täieliku pimedaks jäämiseni.

Diabeetiline retinopaatia kulgeb valutult

Alguses kulgeb haigus sümptomiteta. DR edeneb pikaajaliselt ilma valu ja nägemise halvenemiseta. See teeb haiguse nii petlikuks. Ajal, mil ravi alustamine oleks asjakohane, ei ole patsiendil tavaliselt kaebusi, kuigi võrkkest võib juba olla oluliselt kahjustunud. Võrkkesta kahjustust saab arst määrata ainult ennetava silmapõhja uuringuga või juba nägemisteravuse langedes DR hilisemas staadiumis. Peale sümptomite ilmnemist on ravi juba palju raskem ja vähem efektiivne. Nägemisteravus ei vähene ainult haiguse edasijõudnud staadiumis. Nägemisteravus halveneb, kui paistetus esineb võrkkesta kollatähni (makula lutea) piirkonnas, kuna maakula ehk kollatähni funktsioon on terava nägemise tagamine. Eriti vanemas eas diabeetikutel on nägemise halvenemine sageli seotud teiste põhjustega, nagu presbüoopia (ealine kaugnägevus) või katarakt, mitte diabeet, sest inimese nägemisteravus halveneb vanusega. Tavaliselt halveneb lähedale nägemine ja seda saab tasakaalustada lugemisprillidega. Kui lugemisprillid ei korrigeeri lähedalenägemist või halveneb ka kaugelenägemine, on põhjuseks patoloogiline muutus, mille peab välja selgitama ekspert.

Diabeetilise retinopaatia klassifikatsioon

DR põhiline klassifikatsioon põhineb võrkkesta mikrovaskulaarsete muutuste tõsidusel ja võrkkesta neovaskularisatsiooni esinemisel. DR-t nimetatakse mitteproliferatiivseks, kui kõik muutused (mikro-aneurüsmid, verejooks, turse jne) on ainult võrkkestas. Proliferatiivse DR korral moodustuvad äsja moodustunud veresooned ja fibrooskude võrkkesta pinnale. Mõlemad staadiumid võivad, sõltuvalt muutuste mahust võrkkestas, olla kerged, keskmised, rasked või äärmuslikud. Silma keskosas paiknev võrkkesta osa - makula lutea (maakula) tagab nägemisteravuse ja värvitaju. Kui see osa võrkkestast on paistes, siis nimetatakse seda makulaarseks ödeemiks. Diabeetikutel on see kõige sagedasem nägemise halvenemise põhjus. Makulaarne ödeem esineb sagedamini haiguse mitteproliferatiivse staadiumis, kuid võib esineda ka proliferatiivses faasis.